Palun liberaalsemat suhtumist välistööjõudu

Finesta
06.02.2018

Viimasel ajal kostub Eesti tööandjate suust üha sagedamini, et tööjõudu pole ja oleks vaja lihtsamini välistööjõudu värvata. Millised tulukesed sinu peas selle jutu peale süttivad? Kas seostad välistööjõuga tumedanahaliste massilist sissevoolu? Kas seostad Eesti kultuuri hävimist? Või kardad, et Eesti tuntus eduka idufirma-riigina asendub odavtööjõu kehva mainega? Need seosed võivad olla üle paisutatud.

Tootmismudelid muutuvad järk-järgult

Aimar Altosaar (PM 16.01.18) kirjeldas ilmekalt agraarühiskonna suhtumist hobusesse kui töölooma ning väitis, et 21. sajandil ei peaks tööjõuprobleemi lahendama sajandivanuste võtetega. Ehkki meile ei meeldi mõte, et oleme lihtsameelsed nagu sadu aastaid tagasi, on inimloomus visa muutuma. Inimesed on ikka samasugused, muutuste suhtes vastumeelsed ning üleminek ühelt tootmismudelilt teisele ei toimu üleöö. 

Hobustega seoses meenub teine värvikas ütlus Henry Fordilt: kui oleksin inimestelt küsinud, millist transpordivahendit te eelistate, oleksid nad vastanud, et vajavad edasiliikumiseks kiiremat hobust. Ford pakkus selle asemel välja auto ning inimesed võtsid uuenduse omaks. Autode levik toimus aga järk-järgult. 

Ettepanekud, et hakkame Eestis tegelema ainult innovaatiliste ärimudelitega ja ainult suurt lisandväärtust pakkuvate ettevõtetega – on ilusad, kuid ebarealistlikud. Hobusemetafoori laenates võib endale ette kujutada olukorda, kus 20. sajandi alguse põllumehed otsustavad päevapealt, et ühtegi uut hobust tallu enam ei võeta, aitab sellest vanamoodsast tegutsemisest. Aga kui traktorit ei ole veel leiutatud või ei jätku vahendeid selle soetamiseks või oskusi selle kasutamiseks – mis sellisest jonnakast otsusest kasu on?

Laskem areneda nii idufirmadel kui tööstusettevõtteil. Enamik ettevõtteist tahavad muutuda ja muutuvadki keskkonna survel ning sellega koos. Suurem osa Eestis tegutsevaist tootmisettevõtetest tõenäoliselt ei taha hinnas lõputult alla minna ja odavpakkujaks jääda. Tootmine saab muutuda samm-sammult. Ühest küljest toimub automatiseerimine, teisalt õpivad inimesed uute masinate käsitsemist, lisaks muutuvad valmistatavad tooted ja tehnoloogia vastavalt tellimustele. 

Lisaks robotitele vajame inimkäsi ja tänapäeva inimesed on mobiilsed

Vajadus inimeste järele ei kao kuhugi ja kindlasti ei vähene tööjõupuudus lähema viie või viieteist aasta jooksul. 50 aasta pärast on tõenäoliselt roboteid rohkem ning siis peab keegi neid ehitama, hooldama ja juhtima. Masinate arenedes muutub töö inimeste jaoks lihtsamaks. Näiteks laotöös tuli vanasti inimesel riiulite vahel ronida, nüüd saab seda teha tõstukiga. Tulevikus ei ole tõenäoliselt vaja tõstukijuhti, võibolla saab seda juhtida mõnest muust riigist. Mõnda ametit on raskem masinatega asendada. Nii on tänapäeval jätkuvalt keevitajaid vaja. Nendest on puudus igal pool üle Euroopa, vaatamata sellele, et keevitusrobot on ammu olemas. 

Eestis kurdavad paljud tootmis- ja ehitusettevõtted tööjõupuudust. Mitmed neist juba kasutavad, kas teadlikult või teadmatult, illegaalset tööjõudu, mis saabub siia vahendajate abil Poola kaudu. Oleks aeg hakata seda probleemi aktsepteerima. Me ei saa endale lubada tootmise Eestist ärakolimist. Inimesed, kes täna tootmisettevõtetes töötavad, ei hakka päevapealt uusi ärimudeleid arendama või kõrge lisandväärtusega IKT sektoris programmeerima. Eesti noored ei tule tehasetööle, sest nad ei talu rutiinset tööd, Eesti ehitajad on läinud Soome ja Norrasse parema palga peale. 

Miks inimesed üldse välisriikides töötavad? Sest maailm muutub. Info vabade töökohtade kohta liigub, reisimine on lihtne ning ka koduste ja sõpradega suhtlemine distantsilt on mugav. Miks inimesed on nõus töö pärast kolima? Lisaks palgale otsitakse uusi väljakutseid, soovitakse saada uusi kogemusi ja õppida keelt. See on paratamatu tulevik, et inimesed liiguvad – me ei tohiks seda takistada. Kuna riiklikult saame piirata töötajate sisserännet, saavutame olukorra, kus Eestist rännatakse välja, aga tasakaalu siia tulevate inimestega ei ole.

Leevendame tööjõukriisi ajutiste välistöötajatega

Loomulikult on riiklikult vaja vaadata kaugemasse tulevikku ning leida pikaajalisi lahendusi riigi ja rahvuse püsimajäämiseks. Kuid paralleelselt tuleb tegeleda ka tänase tööjõukriisiga. Piirangute vähendamine välistööjõu kaasamisele võimaldaks ühelt poolt Eestis tegutsevate ettevõtete arengut, sealhulgas nende automatiseerimist. Teisalt oleks suurenev maksutulu hädavajalik mitmete ühiskonna valupunktide lahendamiseks (täpsemalt kirjutas sellest Toomas Tamsar, PM 3.01.18).

Eelnevast lähtuvalt toetan liberaalsemat lähenemist kolmandatest riikidest pärit ajutistele töötajatele. Selguse huvides olgu välja toodud, et ma ei räägi kodakondsuse andmisest ega ka mitte elamisloast. Sisserändavate välismaalaste piirarv on seotud töötamiseks antava elamisloaga. Puudutan hetkel vaid seda osa ajutisest välistööjõust, kes võib Eestis töötada viisa või viisavabaduse alusel.

Konkreetselt rääkides on need Ukrainast ja Valgevenest pärit inimesed, kellel on motivatsioon võrdlemisi lühiajaliselt Eestis tööd teha. Nende motivatsioon tuleneb asjaolust, et Eesti asukoht on neile võrdlemisi hea, siinne palk on parem kui kodumaal, nad saavad suhelda vene keeles. Nende motiiviks ei ole jääda siia pensioni pidama või meie sotsiaalsüsteemi kasutama ja tõenäoliselt neil ei ole kriminaalseid kavatsusi. Nad tulevad tööle ja neil pole aega niisama passida. Kui varastavad, saadetakse koju tagasi. Ajutised töötajad tulevad enamasti üksi, mitte koos perega.

Soovitan riiklikesse regulatsioonidesse vähemalt kahte muudatust. Esiteks, kolmandatest riikidest pärit ajutine töötaja võiks saada loa Eestis töötamiseks praeguse üheksa kuu asemel kaheks aastaks. Igaks juhuks meenutan, et lühiajalise töötamise registreerimine eeldab teatud nõuete täitmist ja seega inimese taustakontrolli. Välismaalasel peab olema töökoha täitmiseks nõutav kvalifikatsioon, haridus, terviseseisund ja töökogemus ning vajalikud erialaoskused ja teadmised. Tööandja, kes välistöötaja oskuseid vajab, peab olema Eestis registreeritud. Kui kogu taustakontroll ja dokumentide vormistamine on läbi tehtud, oleks mõistlik seda tulemust ka pikemaajaliselt kasutada.

Teiseks tuleks kaotada lühiajalistele kolmandatest riikidest pärit töötajaile kehtiv keskmise palga nõue. Miks peaks väljastpoolt ELi tulijale olema palk Eestis oluliselt kõrgem, kui suurem osa siinsetest inimestest teenib? Miks välismaalased tuleks panna kõrgepalgalistele töökohtadele? Võiks neid töökohti ju pakkuda just eestlastele? Eestis pole palgatase nii kõrge, et peaksime kartma ukrainlaste tulekuga keskmise palga kukkumist. Praegust tööturu olukorda silmas pidades ei ole ka põhjust karta, et väljast tulevad lihtsama töö tegijad meie inimesed tööst ilma jätaksid.

Välistööjõu vastaste sõnavõttudes kipub see mõiste koheselt saama täiendi “massiline sissevool”. Ning kui rääkida välistöötajate “massilisest sissevoolust”, siis on sellega väga lihtne haakida “ohtu eestluse püsimajäämisele”. Julgen kahelda, et massiliselt Eestisse tööle tulla tahetakse. Pigem peame ikka välistöötajate pärast teiste riikidega konkureerima. Euroopas käib juba tihe võistlus selle nimel, kes lihttöölised endale saab. Ükski riik ei sea endale piiranguid. 

Eestluse püsimajäämisega tuleb niikuinii tegeleda. Ja selles suhtes tuleks välistööjõu diskussioonile tänulik olla, sest see on taas ärgitanud asjatundjaid välja pakkuma mitmesuguseid uuenduslikke viise, kuidas Eestis sündivust suurendada või haridussüsteemi reformida.

Artikkel Postimehes